midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
õilmetes, aasade kohal,
õitsval, lõhnaval luhal
tundmatut puhmastes huljub ja pelgub.
Midagi helendab, helgib ja tuikab
kaugete kinkude takka,
kaugete metsade takka
midagi kutsub ja hüüab ja huikab.
Südames midagi salaja tärkab,
paisuvat, vallale püüdvat,
midagi õrnasti hüüdvat
hellana hinge helama ärkab.
Sellise luuletuse kirjutas Villem Grünthal-Ridala tuhande üheksasaja kaheksandal aastal. Helkis, huikas ja tuikas nii hästi, et Konstantin Jakob Türnpu noile sõnadele viisi lõi ja laul: „Kevade tunne“ on paljude mees(koori)d/te poolt tuntuks lauldud.
Meil on sel kevadel na hästi huigand, tuigand ja helendand, et juba teise väärt mehepoja
oma rivistusse saame arvata. Ja sedakorda just kaugete kinkude tagant – verivärske LSF’i liige:
Tarmo Kuub, resideerub nimelt suure osa ajast Brüsselis. Eestimaiste orienteerumisstartide hulgaga annab ta aga enamikele me liikmeile silmad ette! 2008’ndal aastal kogunes päevakustarte 13.
Tarmo on tõsise spordimehe teed käinud käsipalli järel joostes aga alates 2002. aastast on temast tasapisi arenenud kliiniline o-sõltlane. Sõltuvust rahuldab ta jahh enamasti Belgias aga on tihe külaline ka Maarjamaa o-üritustel!
Et.. – Tere Tarmo!