Et kõik päris ausalt ära rääkida, siis tuleb tunnistada, et Haanja maraton mõlkus mu meeltes juba kuskil aasta alul, et nohh niipalju võiks ju suuta end kokku võtta, et end sellisesse konditsiooni viia, mis nimetet’ suusasõidu läbimise võimalikuks teeks. Seetõttu sai ka pisut niite tõmmatud, et LSF A just Võrumaale ja 8 märtsi kanti satuks. Poolmaraton tundus talvelõpetuseks ja kevadealustuseks paslik.

Paraku on tõsi ka see, et suusad sain üle kahe aasta alla alles maratoni eelpäeval. Siis jahh sai neil pisut ukerdatud ja tekkis tunne, et.. oskan veel küll, et midagi on kuskil seljaajus ja sisemises lihasmälus alles. LSF A laupäev sai kogu mahus kaasa tehtud, mis muidugi tulevast maratonisõitu silmas pidades mitte kasuks ei saanud tulla. Aga nohh, ega see maraton nüüd elu mõte ka pold ja laupäev oli lahe – ei kahetse grammigi. Ja ega ma seda 20km õigeks maratoniks pidanud ka – see ju paras õhtune trenn!

Pühapäevahommikul suuskadele pidamist alla siludes oli eelmise päeva kogemus meeles, kus suusk pisut liiga kinni oli – seetõttu sai määritud vähe lühemalt. Täitsa vahva oli „pärismaratoni“ starti pealt vaadata ja alles siis stardikoridori mindud. Seal seistes sai kenasti näha, kuidas pärismaratoonarid peale 10 minutilist sõitu uuesti stardi juurest läbi sõitsid ja kurviga laskumisel järjest ja järjest ümber potsatasid. Sai enesele sihiks võetud, et siin, rahva ees, ma küll kukkuda ei kavatse! Ja siis mindi. Sättisin end Kristjanile sappa, kes kogenud maratonihundina asus kohe ettepoole rühkima, ajuti selleks enesele lisarada tehes. Esimene sagin, esimene laskumine ja kitsas tõus läksid õnnelikult – tasapisi saime rahvast mööda. Suusk tundus väga hell.. aga see eest libises hästi ja laiadel võistlusradadel kulgenud raja esimestel kilomeetritel ruumi oli ja muudkui jõudsime eessõitjaile järele ja tekkis isegi hasart. Hoidsin aga Kivikese selga ees orientiiriks ja läksime. Jõudasimegi suusastaadionile, kus mingil tingimusel kukkuda ei tohtinud! Ja sellega probleeme polnud, pigem julgesin kõikidest mööda libiseda. Staadionilt lahkudes läks rada suts kitsamaks aga Kivipallur murdis ikka rahvast mööda ja mööda.. otsustasin tal minna lasta ja pisut hinge tõmmata ning lootsin mõnel laskumisel jälle järele libiseda. See peaaegu, et õnnestus ka. Aga jahh, rada läks kitsamaks ja laskumised tehnilisemaks, kus tänu sahkalaskjatele oli väegade keeruline oma libisemiseelist kasutada ja õige pea hakkas kuidagi raske.. suur-suur tegu
oli tõusudel suuska pidama saada. Nii, et kui tuli märk: 35 km lõpuni, siis lootsin, et põhidistantsi, mille järgi need märgid on pandud, pikkuseks on ikka 48 või 45 või nii kilomeetrit.. Nii palju veel jõudu oli, et püüdsin Heleri õpetussõnu silmas pidada ja mitte väga palju takka üles lüüa ja võisingi juba rahulolevalt tõdeda, et näed, ei löönudki vasaku jalaga
tõugates kanda väga üles kui.. parem oli samal ajal õudnud teha efektse kannnatõste..

Ja 10km märki andis juba oodata.. enne veel käisime taas korra suusastaadioni man, kus Veste hõikas, et Kristjan on 5minutit ees. See info jättis juba jumala külmaks.. Eriti kui ees ja taga ja kõrval siblisid põlvepikku poisikesed. Sealtsamast sai pikalt laskuda ja järgmist tõusu ronides Võru mees Indrek Kuusk üles leitud ja kinni püütud, kes küsis, et kas sõidan lühikest või pikka rada. „Enda jaoks pikka!“ kohmasin ja surusin edasi, küsimuse mõtet adumata.. Indrek oli nimelt pikal rajal.. olin ta 15 minutiga alla ajanud.. Aga ukerdasin edasi. Iga tõus oleks võinud olla viimane.. kui siis pöörasime sihi peale, mis Sikamäe (160m merepinnast) otsa ronis, siis tundus see lõputult pikk.. Üles jõudnuna silmasin iga teise laskumise ees olevat punast ohuhüüumärki ja jõudsin mõelda, et kurrat, see ronimine võtab küll jalad na kangeks, et laskumistel võib raske olla. Ja laskumine oli vägev, õnneks küll ilma kurvideta, jätsin eessõitjaga pisut vahet ja läksin, hooga! Ikkagi tuli kahe raja vahelt kaassuuskureist mööda vuhiseda ja siis.. siis kui laskumine juba päris läbi, siis pani üks pisike tirts just minu ees kurvis pepukese vastu lund. Minna polnud kuskile ja jugasin lepikusse kut pudrukuul! Püsti jäin! Keerasin suusaninad jälle õigesse suunda ja rühkisime edasi, korraga tuli silt, et TP 500m. Misse TP on? Tööpäev või? Igal juhul juhtus kohe peale silti imelik asi.. suusk tuli jalast ära. Jälle pusimist. TP oli Kurgja söögi-joogipunkt, mille vanad pätid olid mäe otsa pannud, kuhu tuli ronida. Ronimise poole peal võttis Heinar konjakipudeli najal päikest. Andis mulle ka punnsuutäie, lõi hetkeks helgemaks küll! Kulistasin kaks leiget jõujooki peale ja mõtlesin, et ohho-tohho – pool maad veel ees!

Aga ega midagi, läksime. Tee ületusel hõikas labidamees, et lõpp on lähedal! Ja teine kihistas takka, et kuidas kellelgi ;) Ikka oli igal teisel laskumisel ohuhüüumärk ja iga kolmanda laskumise all keegi mitte ainult suuskepidi maaga kontaktis. Mina ei kukkunud kordagi! Või hakkas natukene laugemaks minema? Sain juba oma suure iidoli järgi pikka kaunist suusasammu kasutada, natukene..  Tasapisi jõudsin ikka kogu aeg kellelegi järele. Ränk ja raske oli ja siis korraga hakkavad kaks tükki mu selja taga arutama, et kuidas ikka on parem kaalust alla võtta!! No ei ole aus selliseid jutte ajada! Mõne aja möödudes tekkisid „suusasõbrad“, kes kangesti juttu puhuda tahtsid, ja ennäe imet, tasapisi jäid nad, eriti just peale laskumisi must maha. Imelik..? Ühe vennaga nägime silti: 25km! Mis see meie jaoks tähendab? Otsustasime, et lepime kokku, et see tähendab meie jaoks 7 km lõpuni ja küll, me jõuame, võtame tõusud ettevaatlikult ja.. mul tuli järgmisel tõusul teine suusk jalast ära. Mh.. Ilma suuskadeta pidas tõusul oluliselt paremini! Ja siis!!! Ülla-ülla! Jälle TP ja jälle 2 topsi jõujooki ja tõhhpõhhi näitsik väitis, et ainult 4km lõpuni. Kuna kilomeetrid tundusid sel pühapäeval meeletult pikad, siis väga eufooriasse ei langenud ja õige ka, sest hiljem selgus, et.. Valetas, raisk! 6 oli!

Jõujoogist kosununa panin vana hea Veerpalu klassikalisega edasi. Väiksel tõusunukil jäi mu ette väga kulunud punase püksitagumikuga mees. Palju sabapidurit kasutanud? Jõudsin mõelda. Ja siis tuli kauaoodatud koht, kust sai vasakule ära pööratud aga püksitagumik sõitis otse – pikale rajale... Ahsoo, eino rsepekt aga seetõttu siis sõitsin igasugu ätikeste ja mutikestega koos, et nad olid veerand tundi enne mind pikale distantsile lähetunud. Tablid mutid! Tublid ätid! Kui suureks saan, siis sõidan ka terve Haanja Maratoni läbi. Aga esialgu oli poolegagi tegemist. Õige pea sain taas päris rajaga kokku, kus siis päris suusaässad must mööda uhasid. Jõudsime „finišieelsesse metsa“, kus õige pea tundsin ära kohad, kus eile olime suusatamist meelde tuletamas käinud. Peaks veel ainult üks kõver tõus olema ja siis on kõik! Selsamal kõveral tõusul sain veel mööda juba pikemat aega mu ees sõitnud daamist ja siis padavai kottu ära. Tuimalt finišisirge ära, suusalt alt, esimene viha jõudis teel supikööki lahtuda aga üldiselt mõttetu mehe mõttetu sõit!

Aga.. Haanja Maratoni rada on ma arvan, eesti parim. Ja ma tahan sinna tagasi minna!

Mait