Ei-ops!

Seks, et aru saada, miks Eesti orienteerumisrahva poolt hooajalõpuvõistluseks tunnistatud Suunto Games just sellist nime kannab on juba ajaloohuvi tarvis. Aga nimi ei riku meest, saati siis orienteerumisvõistlust. Lõppend nädalavahel toimunud võistlus oli juba üheksateistkümnes. Üritus on oma olemasolu vältel üle elanud erinevaid aegu. Viimastel aegadel on sündmus olnud selline, mille kohta tahaks oma olematu võõrkeele oskusega öelda – mast pii!

Tõmbaks siis otsad kokku...

Mu meelest aitasime TON-i hädast ilusti välja, tehes seda tuntud/teatud kõrgel tasemel. Minuni küll ei jõudnud nurinaid ja pretensioone. Pigem saime hoopis kiita. Ära märgiti rajameistri hea töö ja ka meie joogipakkumine finishis sai palju kiitust. Samuti ei tekkinud kuskile järjekordi - ei parkimisse, müüki, starti ega ka finishisse.
Mis Sa veel tahta oskad... Vihma küll korra-paar tibutas ja viimastel startijatel (ka mul endal) läks ikka väga pimedaks. Metsa all enam pärast kaheksat kaarti lugeda polnud võimalik - tuli lagedaid otsida.

Eile sai LSFi ühisjõududega korraldatud juba II Neljapäevak sel aastal. Algselt meil seda plaanis ei olnud ja tänud kõigile, kes soostusid appi tulema ja TONi hädast välja aitasid.

Päevaku kulgu häirisid pisut sabistav vihm ja endast välja läinud valvuritädi keset kaarti. Tädi pahameele põhjus oli see, et:

*        osa rohumaast, mis kaardil ei olnud asustatud alaga kujutet, oli tädi arvates tema poolt valvatav ala, kuhu keegi jalga tõsta ei tohtivat
*        võistlejad läbisid ka rohumaad, mis oli kaardil keelatud.